"Mu isa oli pikka aega orkestri Popsid dirigent ja mängis trompetit ansamblis Fix. Ema laulis kodus hästi palju, mina alustasin oma muusikuteed Viljandi muusikakoolis, kus ma käisin 12 aastat," ütles trummar Tõnu Tubli, kelle kaks venda ja õde õppisid ka muusikakoolis.

Muusikakoolis õppis Tubli klassikalisi instrumente. "Altsarve, ka trombooni, aga kuna mu käed on nii lühikesed, siis ma ei ulatu siiamaani trombooni täies ulatuses mängima," muheles Tubli.

Perebändide kontserdid olid muusikakoolis iga-aastaseks traditsiooniks. "Üldiselt tegime perebändi pigem vastumeelselt. Perebändi tehes ikka toimub mingeid tülisid ja vasturääkivusi, pingelisi momente, ja mingil hetkel leppisime lastena kokku, et me ei tee perebändi, sest me ei taha muusika pärast tülli minna, sest muusika on lahe," meenutas Tubli. "Mõnikord me oleme ikka teinud, kui on näiteks isa juubel või mingid erilised momendid."

Tubli tõi välja, et inimestel on mingi huvitav kõhklus, et kui ei oska pilli mängida, ei tohiks pilli kätte võtta. "Mina just siis julgustangi proovima kui ei oska. Mina muusikuna otsin kogu aeg oma instrumendi peal viise, kuidas ennast veel väljendada, otsin uusi ideid. Väga tihti saan ideid kelleltki, kes on trummivõõras inimene, et ohh, nii saab ka mängida," tõdes Tubli. "Muusika ei eelda kohe oskust, vaid pealehakkamist."

Trummideni jõudis Tubli breketite kaudu. "Kuna mu hambad olid kooli ajal väga puseriti, ütles üks külalisõppejõud, et hambad peaks sirgu ajama, et tromboonil õige heli kätte saada, nii saingi breketid ja ei saanud trombooni seepärast mingi aeg mängida. Umbes sel ajal tutvusin Tanel Kadalipuga, kes tuli samal ajal muusikakooli ja hakkasime kooli pööningul väikses trummiklassis trumme taguma," meenutas Tubli, mis viis teda trummide juurde.

Viljandi Paalalinna Gümnaasiumis tegutses koolibänd Õrrelistuvad Intelligentsed Pohhuistid ehk ÕIP. "Näiteks lugu "Kaine päev" on päris tuntud. Vahel tulevad lahedad pungitüübid juurde ja kiidavad, et nii lahe lugu," muheles Tubli.

Üheks suunajaks peab Tubli oma klaveriõpetajat Marge Loiku, kes on suur džässi ja improvisatsioonilise muusika fänn.

"Kõige rohkem ma olengi õppinud seeläbi, et vaatan teiste trummarite mängu," tõdes Tubli. "Muusika on ikkagi hästi palju imiteerimise kunst."

Muusikakooliga paralleelset sattus ta Ugalasse lastelavastustesse mängima. "Pidin seal laulma ja tantsima, see andis mulle koolis sellise võimaluse, et ma ei pidanud kooli muusikatundides käima," meenutas Tubli. "Seepärast pole mul lavale minnes ka erilist närvi."

Tubli kooliajal tegutses koolides palju koolibände ja korraldati noorte bändide võistlusi. "Õppisin seal osaledes, et pillimäng on ainult pool muusikast, ülejäänu on energia ja energia tekitamine on oluliselt nüansirohkem kui lihtsalt see, et ma harjutan pilli ja oskan oma pilli hästi tunnetada. See hõlmab ka teiste inimeste tunnetamist ja kogu vibratsiooni tunnetamist publiku ja lava vahel," nentis trummar.

Tublil on kaks last. "See on parim vabandus üldse, et mitte kuhugi minna ja teha asju lastega," sõnas ta.