"Ma olen sündinud Võhandu kaldal ja elan Võhandu kaldal," ütles Räpinast pärit laulusõnade autor, kirjanik, muusik ja helilooja Aapo Ilves. "Ma üritan ise ka edukalt läbi elu voolata."

Ilvese lapsepõlv möödus 1970. aastate Eestis. "Muusikat kuulasin peamiselt raadiost ja mäletan hetke, kui ma kuulsin sealt esimest korda Gershwini "Rhapsody in Blue". Ma olin siis väga väike ja oleksin nagu kosmosega vastu pead saanud, see lõi minus midagi lahti," meenutas Ilves.

Esimesed tosin aastat oma elust ei tekkinud tal vähimatki mõtet, et peaks ise ka muusikat tegema. "Sellel liinil, et minust laulukirjanik sai, on suur osa ansamblil Kukerpillid, sest nemad kasutasid alati väga vingeid tekste. See oli mulle väga abiks õrnas eas," meenutas Ilves.

Lapsepõlvest on Ilvesel veel meeles üks kirgas hetk seoses raadioga. "Autoraadios kõlas bluus ja jälle ma sain nagu labidaga molli selle muusikaga," muheles Ilves.

"Ema õpetas mulle tähed selgeks ja ise läks kodust ära. Aga "Täheke" oli meil tellitud, kasutasin loogikat ja kui ema tuli koju, kõndisin talle "Täheke" pihus vastu ja ütlesin, et ma õppisin lugema. Olin siis napilt nelja-aastane. Kirjatehnika oli jälle see aine, kus ma väga edukas ei olnud, aga ma joonistasin väga hästi. Nelja-aastaselt olin ma juba paras Picasso ja siis mind noomiti, et kolmeaastaselt sa joonistasid palju ilusamini," nentis Ilves.

Ilves oli 13-aastane, kui klassivennad hakkasid saladuslike nägudega garderoobi kogunema ja selgus, et nemad on otsustanud hakata kultuurimajas bändi tegema. "Imbusin süsteemi ja hakkasimegi bändi tegema. Bändi pidi tegema sellepärast, et olla võimalikult lahe mees, muusikast ei teadnud keegi midagi. Kultuurimajas oli üks korüfee, kes hakkas mulle kitarri õpetama, pani laua peale basskitarri kolmkõlade tabeli ja rääkis mulle pool tundi tõsise näoga kuuekeelse kitarri akordidest. Viisakusest kuulasin selle läma ära, õnneks üks vanem sõber käis Põlva muusikakoolis ja tema kaudu ma sain õpetust," meenutas Ilves.

Klassivennad, kes garderoobis bändi kokku panid, kukkusid kõik õige varsti ära, sest selgus, et on selline asi nagu andekus, aga seda neil ei olnud. "Andekuse puudumise korvab tahtmise ja tööga, aga kahjuks neil ei olnud seda ka, ja siis ma jäin nukralt üksinda," nentis Ilves.

Kultuurimaja juhataja suunas Ilvese vanemate poiste juurde, kelle bändis polnud bassimeest. "Niimoodi sündis siis absurdipunkbänd Mõra. Minu muusikataju ongi küllaltki eklektiline. Minu sees on olemas nii punk kui metal kui rahvamuusika, džäss, hea disko ja tore räpp," tõi Ilves välja.

Muusikalist haridust Ilvesel pole. "Kogu kooliaeg oli nii, et milleks mul eeldusi oli, selle ma õppisin kohe hästi ruttu ära ja milleks eeldusi polnud, seda ei suutnud keegi mulle ka õpetada. Sinna hulka läks ka noodikirja lugemine," muheles Ilves.

Oma esimese loo kirjutas Ilves 1987. aasta kevadel. 

Pärast keskkooli lõppu astus ta punkmuusikast otse restoranimuusikasse. "Üle nelja aasta olin kõrtsimuusik ja see on minu ainuke ja parim muusikakool. Restoranimuusikuks olemine nõuka aja lõpul ja krooni aja algul oli üsna tervistkahjustav töö, alkoholikogused olid muljetavaldavad ja enne 200 grammi ei viitsinud keegi pilli häälde panna," meenutas Ilves. "Tööraamatu sissekanne oli mul orkestrant."

"Laulukirjutajana olin ma ikkagi üsna hiline ärkaja. Kui ma olin kolmeaastane, siis keegi nägi mu joonistust ja ütles, et sa oled ju juba päris kunstnik. Siis ma vastasingi telefonile, kui meile keegi helistas, et kunstnik kuuleb. Kui ma lugema õppisin, sain teada, et neid toredaid lugusid kirjutavad kirjanikud ja ma koheselt otsustasin, et ma hakkan kunagi kirjanikuks. Pärast kõrtsipillimehe tööd pidasin aastaid kunstistuudiot ja müüsin pilte, kuni koperdasin kirjandusse," sõnas Ilves.

Vabal ajal Ilves palju muusikat ei kuula, sest oma igapäevatöös kirjutab ta palju laulutekste.

Ilves on ringi tuuritanud ka soome muusikutega. "Karjala rokikuninga Santa Karhu kidramehena. See pakkumine oli soomeugri maailma mõistes selline, nagu mulle oleks helistatud bändidest Metallica või AC/DC," meenutas Ilves.