Muusik Andres Kõpper ehk Noep on sündinud 22. märtsil 1990. aastal. Tema lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel. "Muusikakoolis käisin ka Nõmmel ehk põhikooliaeg laias laastus sai veedetud Nõmme kandis. Mu isa ja ema on hobimuusikud, laulsid kooris, ema laulab siiamaani kooris, vanaisa laulis ka kooris," meenutas Kõpper. "Mu perel on koorilauljate taust, aga ma ise olen äärmiselt halb koorilaulja."

Esimene muusikaline impulss oli kooli ajal, kui üks sõber mängis akordionil enda kirjutatud lugu. "Mulle ei mahtunud pähe, kuidas saab mängida midagi, mida pole nootides kirjas. See avardas minu mõtlemist. Mõni aeg hiljem kirjutasingi esimese oma loo, mille pealkiri oli "Üksinda oma toas"," meenutas Kõpper, kes oli toona 13-aastane.

Muusikakooli eelkooli ei tahetud teda alguses vastu võtta, sest ta ei pidanud eriti viisi. "Rütmitunnet mul õnneks oli, see päästis ära," muheles Kõpper. "Eelõppes õppisin klaverit, millele hiljem lisanud akordion, mida õppisin kaheksa aastat."

Kuna akordion ei olnud põhikooli lõpus tüdrukute seas populaarne pill, jäi vahepealsetel aastatel akordionimäng Kõpperi sõnul soiku ja hoog rauges. "Kolm-neli aastat ma keeldusin seda pilli isegi kätte võtmast."

Esimene koolibänd oli tal Gustav Adolfi gümnaasiumis, pärast seda, kui ta võitis koolis lauluvõistluse ja nii sündis ansambel Meelik.

2011. aastal käis Kõpper Hispaanias, kus ta hakkas tegema ingliskeelset muusikat. "Nii muutus Meelik ansambliks Tenfold Rabbit. Barcelonas tekkis mul muusiku rahutus, varem ma ei pidanud ennast muusikuks, enne seda oli mul pigem filmihuvi, õppisin BFM-is."

Tagasi Eestis kirjutas Kõpper loo "Oblivion", mille nad saatsid Eesti Laulule, kus nad said kolmanda koha.

2015. alustas Kõpper Noepiga ja 2018. aastal jättis filminduse selja taha. "Sõber Arun Tammega ajasime seda filmiasja ja ma ei jõudnud enam täiemahuliselt ja täie fookusega teha filme ja muusikat. Otsustasin, et jään ainult muusikuks ja ei ole oma otsust kahetsenud," tõdes Kõpper.

"Kui muusika tegemise protsess poleks endale meelepärane, siis oleks tegemist tohutult tüütu tööga. Laval olemine on ju vaid väike osa muusiku tööst, kümme protsenti minu kui muusiku elust, esinemisele sõitmine ja sealt tagasi tulek, lava üles sättimine, muusikul on kohati täiesti ebaregulaarne elu. Minu jaoks kõige suurem õnnehetk on see, kui ma olen ise või kellegagi koos midagi loonud," tõi muusik välja. "Külmavärinate saamine muusika kuulamise hetkel ongi see, miks me seda muusikat teeme, nii et puhtalt egoistlik tegutsemine."

Muusikuks olemine on Kõpperi sõnul sisemine põlemine, mida sa pead rahuldama läbi selle, et sa teed seda muusikat, mis meeldib sulle endale ja meeldib ka teistele. "Mind on õnnistatud sellega, et mul on muusikamaitse, mis ühtib suurema hulga inimestega," on Kõpper oma fännidele tänulik.